Meridiaanikaardi mõõtmine
Kraadimõõtmise eesmärk on meridiaani ühele kaarekraadile vastava pikkuse määramine Maa kuju ja mõõtmete arvutamiseks, kasutades selleks täpsete geodeetiliste, astronoomiliste ja gravimeetriliste mõõtmis- ja vaatlustööde tulemusi.
Maa lapikuse tõestamiseks organiseeris Pariisi Teaduste Akadeemia 1735. aastal kaks ekspeditsiooni: ühe Peruusse ekvaatorile ja teise Lapimaale polaarjoonele. Samaaegselt toimus ka kolmas kraadimõõtmine Prantsusmaal. Pariisi Teaduste Akadeemia ekspeditsioonidega tehti kindlaks, et 1°-le vastava meridiaanikaare pikkus on ekvaatoril 110,9 km, Pariisi juures 111,3 km ja polaarjoonel 111,9 km. Nii tõestati kraadimõõtmiste kasutamisega Maa lapikus.
19. sajandil toimus mitmeid kraadimõõtmisi nii Euroopas, Indias kui ka Ameerikas. Tähtsamad neist olid 1783-1808 Inglise-Prantsuse kraadimõõtmine Põhja-Šotimaast kuni Alžiirini ja 1816-1855 Vene Teaduste Akadeemia kraadimõõtmine Põhja-Jäämerest kuni Doonau jõeni.
Info Maa-ameti kodulehelt
Maa lapikuse tõestamiseks organiseeris Pariisi Teaduste Akadeemia 1735. aastal kaks ekspeditsiooni: ühe Peruusse ekvaatorile ja teise Lapimaale polaarjoonele. Samaaegselt toimus ka kolmas kraadimõõtmine Prantsusmaal. Pariisi Teaduste Akadeemia ekspeditsioonidega tehti kindlaks, et 1°-le vastava meridiaanikaare pikkus on ekvaatoril 110,9 km, Pariisi juures 111,3 km ja polaarjoonel 111,9 km. Nii tõestati kraadimõõtmiste kasutamisega Maa lapikus.
19. sajandil toimus mitmeid kraadimõõtmisi nii Euroopas, Indias kui ka Ameerikas. Tähtsamad neist olid 1783-1808 Inglise-Prantsuse kraadimõõtmine Põhja-Šotimaast kuni Alžiirini ja 1816-1855 Vene Teaduste Akadeemia kraadimõõtmine Põhja-Jäämerest kuni Doonau jõeni.
Info Maa-ameti kodulehelt
Struve meridiaanikaar on triangulatsioonimõõtmiste (triangulatsioon on geodeetilise alusvõrgu rajamise viis, mis koosneb kolmnurkadest) ahel Hammerfestist (Norras) kuni Izmailini (Ukrainas), mis läbib 10 riiki kogupikkusega üle 2800 kilomeetri.
Meridiaanikaare pikkuse mõõtmine teostati ajavahemikul 1816 - 1855 astronoom F. G. W. Struve juhendamisel. Mõõtmiste suur täpsus tolle aja kohta (täpsusega ± 12 m), näitas esimest täpset pikka meridiaanikaare osa mõõtmist. Meridiaanikaar koosnes 258 kolmnurgast 265 põhipunktist. Kahjuks ei olnud kõik meridiaanikaare punktid kindlustatud, või olid kindlustatud ebapiisavalt, ning paljud neist on praeguseks hävinud.
Struve Meridiaanikaare mõõtmiseks Eestis valiti 20 põhipunkti, 2 abipunkti (Rakke ja Viru-Nigula) ja baasjoon. Ehitati mõõtmisteks vajalikud signaalid. Välimõõtmised toimusid ajavahemikul 1822.a. kevadest kuni 1827.a. sügiseni. Välimõõtmine lõppes Simuna-Võivere baasjoone mõõtmisega.
Meridiaanikaare pikkuse mõõtmine teostati ajavahemikul 1816 - 1855 astronoom F. G. W. Struve juhendamisel. Mõõtmiste suur täpsus tolle aja kohta (täpsusega ± 12 m), näitas esimest täpset pikka meridiaanikaare osa mõõtmist. Meridiaanikaar koosnes 258 kolmnurgast 265 põhipunktist. Kahjuks ei olnud kõik meridiaanikaare punktid kindlustatud, või olid kindlustatud ebapiisavalt, ning paljud neist on praeguseks hävinud.
Struve Meridiaanikaare mõõtmiseks Eestis valiti 20 põhipunkti, 2 abipunkti (Rakke ja Viru-Nigula) ja baasjoon. Ehitati mõõtmisteks vajalikud signaalid. Välimõõtmised toimusid ajavahemikul 1822.a. kevadest kuni 1827.a. sügiseni. Välimõõtmine lõppes Simuna-Võivere baasjoone mõõtmisega.
